Valikteema

Valisin esimeseks valikteemaks E-portfoolio, kuna eelmisel aastal osalesin koolitusel, kus esmakordselt õpetati meile e-portfoolio koostamist Google Sites keskkonnas. Koolitusel keskendusime e-portfoolios oma digipädevuste välja toomisele, kuid vähem oli selgitusi, mis on e-portfoolio ja miks see on oluline/vajalik? Seetõttu valisin lugemiseks Jenson ja Treueri (2014) artikli „ Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters“.

Artiklis tuuakse välja, et e-portfoolio mõiste on tabamatu, kuna haridustöötajad ei ole selle ühises definitsioonis ühel meelel, sest selle olemus ja kasutusalad on väga erinevad. Mõned peavad seda elektrooniliseks failikapiks, hindamise vahendiks või digitaalseks multimeedia CV-ks. Teatud õpetajad määratlevad seda kui kursuse haldamise tööriista või õppeplatvormi. Oleme näinud kuidas on kõiki neid viise kasutatud, kuid kas need tabavad e-portfoolio olemust? (Jenson ja Treuer,2014).

Aastal 1996, kui Paul Treuer mõtles esmakordselt välja elektroonilise portfelli tööriista, tuvastas ta selle neli iseloomulikku omadust:

1. E-portfooliod pidid olema kasutajate omanduses ja hallata.
2. E-portfooliod tuli kasutada vastutustundlikult, jagades selektiivset ja läbimõeldud digitaalset teavet.
3. E-portfooliod kavatseti kasutada kriitilise mõtlemise edendamiseks.
4. E-portfooliod kavatseti kasutada elukestva õppe edendamiseks.

Treuer (2014) nägi algusest peale e-portfooliot vahendina, mis aitab õpilastel oma õppimist süvendada areneva veebi arenevas avatud võrgus. Kuid pärast seitseteist aastat kestnud e-portfoolio loomise ja juurutamise katset, ei ole nähtud tõendeid selle kasutamise kohta elukestva õppe edendamiseks. Õpilased kasutavad seda õppekava osana, kuid pärast ülikooliõpinguid enam ei kasutata. Miks?

Vastus on, et e-portfoolio eesmärk on raskesti mõistetav.

Ühel hetkel oma uurimuses jõudsid Jenson ja Treuer (2014) viie põhilise õppimisoskuse määramise tasemeni, mis eeldab mõtlemise ja iseseisvuse arendamist ning olles omandanud need kõik, on õppijal võimalik igal hetkel alustada ükskõik millises õpikogukonnas.

Alustades madalamast tasemest:

• Koguda asjakohaseid materjale oma õpingute kohta.
• Teadvustama oma käitumist, mis viiks õppimiseni.
• Oma õpingutele tähenduse loomine väärtuste ja eesmärkide kontekstis.
• Oma õpingute üle viimine uutesse situatsioonidesse.
• Omandatud teadmiste rakendamine kogukonnas.

„E-portfoolio on tööriist oma õppimise dokumenteerimiseks
ja juhtimiseks kogu elu jooksul viisil,
mis soodustab sügavat ja pidevat õppimist.„
Jenson & Treuer (2014)

Olles oma e-portfooliot koostanud olid ka minul mitmed erinevad kasutusalad. Mul oli see mingil määral hoiustamise koht, teiseks jällegi CV, kus kajastasin oma koolitusi ning kolmandaks oma erinevate õppetegevuste kajastaja . Mul oli e-portfoolio koostamisel väljakutseks see, et 15 aastat olen pidanud analüüsima tegevusi lapsest lähtuvalt ning portfoolios kippus ka siiski minu enda tegevuse analüüsi olema vähem, pigem oli mida lapsed õppisid läbi minu organiseeritud tegevuste. Teadlikult pidin harjutama endas analüüsioskust endast lähtuvalt.

Mida ma varem ei teadnud ja mida Hans loengus ütles, et e-portfooliot on võimalik avalikustada osadena. Uurisin selle kohta kohe rohkem ning mulle väga meeldib selline lahendus. Kuna valdkondi, kus tegutsen on erinevaid ning siis saab vastavalt valdkonnale oma e-portfooliot jagada. Siiski pean tunnistama, et järjepidevat e-portfoolio täiendamise harjumust ei ole mul tekkinud. Kuid olen saanud nüüd erinevaid keskkondi avastades uusi mõtteid portfoolio koostamiseks ja muutmiseks ning artikli lugemine pani rohkem mõistma, miks see on oluline ja vajalik mulle.

Allikas

Jenson, J. D., & Treuer, P. (2014). Defining the E-Portfolio: What It Is and Why It Matters. Change: The Magazine of Higher Learning, 46(2), 50–57. https://doi.org/10.1080/00091383.2014.897192

Võrgustatud õpe

pexels.com

Neljanda teema: võrgustatud õpe ülesande jaoks lugesin erinevaid Hansu poolt soovitatud artikleid. Mõnda süvenenumalt, mõnda pealiskaudsemalt, et leida see mis köidab. Enim kõnetas mind Alec Courus (2010) raamatupeatükk “Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning”

Ta juhtis Regina ülikoolis avatud juurdepääsuga haridustehnoloogia kursust, mis oli täielikult veebipõhine kursus ning lisaks tutvustati kursusel avatud õpetamismetoodikaid. Kursus seadis kahtluse alla traditsioonilisemate kaugõppekursuste tüüpilised piirid, kuna õpilased lõid isiklikke õppevõrgustikke, et ühiselt uurida, pidada läbirääkimisi ja arendada autentseid ja jätkusuutlikke teadmiste võrgustikke. Courus (2010) ütleb,et selle kursuse väljatöötamine ja läbiviimine oli tema akadeemilise karjääri põnevaimad õpetamis- ja õppimiskogemusi.

Ta jagas peatüki kolmeks osaks. Esimeses osas tõi lühidalt välja peamised teoreetilised alused, mis mõjutasid kursuse kavandamist ja arendamist. Nende hulka kuulusid sotsiaalne kognitiivne teooria(SCT), sotsiaalne konstruktivism ja täiskasvanuõppe teooria (andragoogika).

Sotsiaalne kognitiivne teooria, tuntud ka kui sotsiaalse õppimise teooria, viitab sellele, et käitumuslike, kognitiivsete ja keskkonnategurite kombinatsioon mõjutab inimese käitumist. Võgotskile omistatud sotsiaalse konstruktivismi teooria on seotud sotsiaalse kognitiivse teooriaga, kuna mõlemad teooriad rõhutavad sotsiaal kultuurilise konteksti tähtsust ja sotsiaalse interaktsiooni rolli teadmiste loomisel. Täiskasvanute õppimise teooria põhineb arusaamal, et täiskasvanud õpivad erinevalt kui lapsed ning neid erinevusi tuleks tunnistada ja nendega arvestada.

Ta tõi seal välja Knowles täiskasvanuõppe põhimõtted:

• Täiskasvanud tuleb kaasata nende juhendamise kavandamisse ja hindamisse.
• Kogemus (sh eksimused) annab aluse õppimiseks.
• Täiskasvanud on enim huvitatud nende töö- või eraeluga vahetult seotud ainete õppimisest.
• Täiskasvanute õpe on pigem probleemi- kui sisukeskne.

Lisaks nendele üldpõhimõtetele ka konnektivismi põhimõtted:

• õppimine ja teadmised peituvad mitmekesisuses.
• dünaamiline õpe on “spetsiaalsete sõlmede” ühendamise protsess( inimesed või rühmad), ideed, teave ja digitaalsed liidesed.
• suutlikkus rohkem teada saada on kriitilisem kui see, mis praegu on teatud.
• sidemete edendamine ja hoidmine on teadmiste loomisel ülioluline.
• multidistsiplinaarne, mitut kirjaoskust hõlmav lähenemisviis teadmiste loomisele on inimeste õppimise tuum.
• otsustamine on nii tegutsemine kui ka õppimine

Uurides ülaltoodud teooriaid ja mõjusid, töötas Courus (2010) välja avatud õpetamise definitsiooni.

Avatud õpetamist kirjeldatakse kui avatud, läbipaistva, koostööpõhise ja sotsiaalse õppimiskogemuse soodustamist. Avatud õpetajad on vaba ja avatud teadmisteühiskonna pooldajad ning toetavad oma õpilasi teadmiste kriitilisel tarbimisel, tootmisel, ühendamisel ja sünteesil läbi õpivõrgustike ühise arendamise.

Alec Courus (2010)

Mul on tunne, et just avatud õpetamise stiili tahetakse kujundada, kus õppimine on õpilaskesksete õpikeskkondadega, sisu ja meedia integreerimisega õppetöösse, koostööle suunatud hariduse omandamine, vähemalt kõrghariduses.

---

Teises osas kirjeldas kursuse kogemust. Ta tuvastas, et selle kursuse jaoks oli kõige rohkem vaja toetust osalejate personaalsete õpivõrgustike (PLN) arendamisel ja toetamisel. Selleks palgati kaks õppeassistenti, kelle peamine ülesanne oli toetada õpilasi PLN-ide väljatöötamisel. Katsetati mitmeid õpikeskkondi. WebCT (Blackboardi) ei kasutatud kuna see oli patenteeritud süsteem, mida ei saanud muuta ilma tarnija toetuseta,õppekeskkond soosis pigem suunatud õppimist kui konstruktivistlikke lähenemisviise ning litsentsitasud olid kallid. Ka Moodle ei leidnud kasutust kuna tarkvara ei olnud osalejatele nii hõlpsasti kättesaadav, konseptsioon oli rohkem kursuse- kui õpilasekeskne ning sisumooduleid esindas ülalt-alla instruktivistlik lähenemine õppimisele. Platvormi Ning ei võetud kasutusele, kuna puudus vikifunktsioon ning sisumaterjali kaasamine oli ebamugav. Kursuse jaoks valiti Wikispaces.com, kuna see oli kolmest suurest pakkujast vanim, tuntuim ja stabiilseim, pakkus tugevat tehnilist tuge, võimaldas CSS-i/ teema muutmise võimalusi ja omas lihtsat kasutajaliidest. (Wikispaces suleti 2018.a.)

Kursusel osalejate kolm peamist tegevust olid:

• isikliku ajaveebi/digitaalse portfoolio väljatöötamine
• haridustehnoloogia viki ressurssi koostöös arendamine
• õpilaste valitud suure digiprojekti lõpuleviimine.

Lisaks kursuse jooksul kavandati mitmeid sünkroonseid ja asünkroonseid interaktsioone.

Nendes väljatoodud tegevustes leidsin enda õppimis kogemustele sarnaseid tegevusi. Näiteks interaktiivsed ja salvestatud seansid, teiste osalejate ajaveebide vaatamised ja lugemised ning kommenteerimised, artiklite lugemiste jagamised, ajaveebi postitamine ühise kursusesildiga, koostööl põhinevate juhendite/ projektide koostamine.

---

Kolmandas osas pakkus isiklike õpivõrgustike rolliga seotud avastusi, kirjeldab PLN-ide arendamise ja võimendamise tehnikaid kaugõppekursustel ning kirjeldab esilekerkivate tehnoloogiate rolli võrgustatud suhtluse loomisel ja hõlbustamisel.

Courus (2010) lühike loetelu strateegiatest isikliku õppevõrgustiku arendamiseks ja PLN-i võimendamiseks kaugõppekursustes:

• ole ise seotud
• õppige lugema sotsiaalmeediat
• tugevdage oma personaalseid õpivõrgustikke
• tea oma sidemeid
• personaalsed õpivõrgustikud on õppimise keskpunkt

Kokkuvõttena toob autor välja, et kursuse edu tagas teoreetilised alused, arenevate tehnoloogiate kasutamine ja isikliku võrgustiku loomine õpilastel.

---

Minu mõtted, mis loetuga tekkisid olid, et kursus meenutas praeguseid õppimiskogemusi magistriõppes, eriti ainet “ Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe”. Isikliku ajaveebi väljatöötamine, koostöö arendamine grupitöödes, projektide lõpule viimised, need on väga aktuaalsed tegevused hetkel õpingutel. Lisaks jäi meelde asünkroonsetest tegevustest taskuhäälingute kuulamised, seda hetkel ei ole ükski õppejõud kasutanud, kuid pideva ekraani taga olemisele( artiklite lugemine, ajaveebi postitamine, Drive dokumendi koostamised, zoomi kohtumised grupis/loengutes) oleks teretatav vaheldus. Mulle meeldib oma isikliku ajaveebi väljatöötamine, jääb hea ülevaade minu õpingutest. Teiste ajaveebidega olen tutvunud, kuid kommenteerinud vähe ning püüdnud vastata mulle esitatud kommentaaridele. Grupitööde kohta välja toodud sidemete loomise ja koostöös õppimise olulisust hindan mina ka ning varasematest õpingutest on olnud need minu parimad õpikogemused. Kuid hetkel magistriõpingutel olen paralleelselt viies erinevas grupis, siis kohati tunnen ennast nagu siin videos

Tundub, et ennast juhtiva õppijana olen kohati veel kohanemisprotsessis.

---

Allikad

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. G. Veletsianos (toim), Emerging Technologies in Distance Education (lk 109–128). AU Press. https://www.aupress.ca/books/120177-emerging-technologies-in-distance-education/

Beautifuldestinations. [@hullspeed] [Facebooki meediumiklipp] https://www.facebook.com/reel/307958441245361

Personaalsed ja avatud õpikeskkonnad

Kolmanda teema lugemisülesandeks valisin Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). artikli “Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society”
Artiklis on toodud välja Virtuaalse õpikeskkonna (Virtual Learning Environment – VLE) ja Personaalse õpikeskkonna (Personal Learning Environments – PLE) peamised erinevused. Artikli põhjal on VLE peamiselt dominantne süsteem ning PLE alternatiivne ja rohkem vabadust andev.

Dominantse süsteemi omadustes tuuakse välja, et:

• süsteemil on kindel mudel, mis integreerib vahendite komplekti (foorumid, testid) ja andmed (õpilased, sisu) kursuse või mooduli kontekstis.

• esineb ebavõrdsust: õpetajatele mõeldud vahendid korraldamiseks ja loomiseks rikkamad kui õppijatele.

• kursuskeskne organisatsioonimudel ja piirangud õppija võimele ruumi korraldada loovad konteksti, mis on suuresti homogeenne.

• süsteemide kujunduse vastavus nende põhiste platvormistandarditega.

• VLE piirab tavaliselt juurdepääsu sisule ja vestlustele üksuses osalevale rühmale.

• toimimisulatus organisatsiooniline, tavaliselt teeb VLE väliste organisatsioonide kaasamise raskeks

Alternatiivse süsteemi omadustes tuuakse välja, et:

• ei tegele mitte ühe pakkuja poolt pakutavate kontekstide raames pakutavate vahenditega suhtlemisega, vaid selle eesmärk on võimaldada laia valikut kontekste koordineerida, et toetada kasutaja eesmärke

• kasutajad saavad korraldada oma ressursse, hallata kontekste ja valida vahendid vastavalt oma vajadustele.

• kasutajad saavad teabe korraldada vastavalt oma nägemusele ja valida teabe ning vahendid, mida selles paigutada.

• ühendus olulisem kui vastavus, ja on palju parem pakkuda laia valikut teenuseid, nõudes toetust erinevatele standardiseerimise tasemetele

• PLE erinevalt VLE-st tegeleb ressursside jagamisega, mitte nende kaitsmisega

• PLE toimib isiklikul tasemel, koordineerides teenuseid ja teavet, mis on otse seotud selle kasutaja ja omanikuga. Siiski võib PLE-t pidada ka globaalseks, kuna teenuste valik, mida see potentsiaalselt koordineerida saab, ei piirdu ühegi kindla organisatsiooniga.

Väljakutsetena tuuakse välja artiklis, et

• PLE tegevuse ulatuse tõttu on tulemuseks teabe struktuur äärmiselt mitmekesine. See tähendab, et süsteemid peavad pakkuma pigem võimekust hallata kas heterogeenset teavet või töötada väga piiratud teabe hulgaga.

• Formaalsete haridussüsteemide kontekste võib iseloomustada piiratud mitmekesisusega (nt kursusel on tavaliselt umbes 20 kuni 2000 liiget) ja jäikade piiridega, kuid mitteametlike õppes kasutatavad üldised sotsiaalsed süsteemid võivad omada mitmekesisemat mitmekesisust (nt eesmärgirühmad veebisaidil 43Things varieeruvad suurusega alates 1 kuni sadu tuhandeid liikmeid) ja neil võivad olla pehmed piirid. Üks selle toetamise lähenemisviis on filtreerida konteksti, vähendades kasutaja deklareeritud huvide põhjal nähtavate kasutajate ja ressursside hulka.

• Pole endiselt selge, millised mehhanismid võiksid toetada kollektiivsete tegevuste koordineerimist gruppide ja meeskondade poolt PLE-s

---

See on tehnoloogia üks muutumatuid seadusi, et iga uus süsteem peab eksisteerima koos eelnevate süsteemidega, samal ajal kui hariduse puhul peaks VLE mustrist lõpuks kaotama domineeriva disaini staatuse, jääb tehnoloogia meie ümber veel pikaks ajaks. Kuidas PLE ja VLE disain saavad koos eksisteerida? See võib olla lihtsalt paralleelsete elude juhtum, kus PLE-st saab domineeriv disain mitteametliku õppimise ruumis ja mõnesuguses pädevusepõhises õppes, VLE jäädes formaalharidussüsteemide võtmekomponendiks. (Wilson et al., 2007)

Arvan, et õpihaldussüsteemid on võrreldes aastaga 2007, kui artikkel on välja tulnud, palju edasi arenenud. Dominantseid süsteeme kasutatakse harvem ja otsitakse alternatiive.

“Uuenduslikud tehnoloogiad (veebipäevikud, vikid ja sotsiaalne tarkvara – olnud laialdaselt vastu võetud ja kasutatud mitmesuguste inimeste poolt, kuid siiski on nad kuni väga hiljuti olnud tõrjutud, toetamata ja mõnel juhul isegi keelatud (Parry, 2005) haridusasutustes, hoolimata suurenevast veendumusest mõnede haridustehnoloogide seas (nt Downes (2004)), et need esindavad midagi lähemat üldiselt kiidetud elukestva ja personaalse õppimise ideaalidele.” – (Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. 2007)

Hetkel magistriõpingutel tunnen, et kasutatakse vägagi uuenduslikke tehnoloogiaid ning enamasti on rõhk personaalsel õpikeskkonnal.

Siinkohal toon esile oma personaalsed õpikeskkonnad, mille olen jaganud nelja kategooriasse:

---

Kasutatud allikad:
Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38. https://doi.org/10.20368/1971-8829/247
Diagram: Coggle