Mina valisin oma teiseks valikteemaks Nutikad õpikeskkonnad ja lugesin Kinshuk et al. (2016) artiklit „Evolution Is not enough: Revolutionizing Current Learning Environments to Smart Learning Environments“ . See osutus mulle väga põnevaks lugemiseks. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad nutikad õpikeskkonnad hariduses, kui palju on muutunud õppimine kättesaadavaks õpilasele ja tema igapäevaseid keskkondi arvestavaks. Kui paindlikuks ja õppija enda kujundada saab tema õpiteekond tulevikus olema arvestades nutikaid õpikeskkondade küpsemaks muutumist. Kõik need teemad kõnetasid mind ja panid ka kohati üllatuma, kas tõesti nii on või nii saab olema tulevikus?
See artikkel algab olemasolevate õpikeskkondade probleemide analüüsiga koos vajadusega reformide ja uuenduste järele. Sellele järgneb arutelu nutikate õpikeskkondade tekkimise vajadusest. Artikkel käsitleb ka pedagoogika, tehnoloogia ja nende sünergia rolli nutikate õpikeskkondade edendamisel.( Kinshuk et al. ,2016)
Artikli algul tuuakse välja praeguste haridussüsteemide kolm peamist väljakutset, milleks on
- Ajajaotuse nihe formaalsest õppest informaalsele õppele
- Kasvav lõhe eelteadmistes õpilaste seas
- Inviduaalse karjääri ja tööjõu arengu mittevastavus
Nutikad õpikeskkonnad kaasavad ja integreerivad formaalset ja mitteformaalset õppimist autonoomsete kohanduvate õpikeskkondade loomiseks, toetades individuaalseid õppijaid reaalajas ja sujuvate õpikogemustega igapäevastes oludes. Nagu Hwang (2014) märgib, võimaldab nutikas õpikeskkond õppijatel mitte ainult ligipääsu digitaalsetele ressurssidele ja suhtlemist õppesüsteemidega igal pool ja igal ajal, vaid pakub aktiivselt vajalikku õppejuhendit, vihjeid, toetavaid tööriistu või õppesoovitusi… õiges kohas, …õigel ajal ja …õiges vormis. ( Kinshuk et al. ,2016)
Nutikatest õpikeskkondadest oodatakse, et need võimaldaksid nutikat õppetuge, mis põhineb iga individuaalse õppija õppimisprofiilil. Nutikad õpikeskkonnad peavad arvestama edasijõudnud andmetöötlustehnikatega, nagu suurandmete ja õpianalüütika kasutamine, et koguda, kombineerida ja analüüsida individuaalseid õppijate profiile (minevikust tänaseni), et teaduslikult üldistada ja järeldada iga individuaalse õppimisvajadus reaalajas kõikjalhõlmavates oludes, mis hõlmavad nii füüsilisi kui ka veebipõhiseid tegevusi. Õpianalüütika, kasutades suuri andmeid, võib pidevalt jälgida individuaalsete õppijate edusamme ja käitumist, et uurida tegureid, mis võivad mõjutada õppimise efektiivsust ja tõhusust (Kumar jt 2015a, b). Siiski on iga õppija varustamine õigeaegse kohanduva õppetoe pakkumisega täieliku kontekstitundlikkuse tõhusa rakendamise kaudu endiselt tehnoloogiapõhise hariduse väljakutse. ( Kinshuk et al. ,2016)
Lisaks käsitletakse artiklis kolme peamist nutikate õpikeskkondade arendamise tunnust, mis eraldavad nutikad õpikeskkonnad teistest õpitehnoloogiate edusammudest. Kolm funktsiooni/suunda on täielik kontekstiteadlikkus, suurandmed ja õppimisanalüütika ning autonoomne otsuste tegemine.
Traditsioonilised õpikeskkonnad ei ole täielikult kontekstiteadlikud süsteemid. Näiteks ei ole õpetajad ja koolitajad traditsioonilises õpikeskkonnas reaalajas teadlikud iga õppija õpikäitumisest, õppeprotsessist ja õpitulemustest. Boulanger et al. ( 2015 ) märkis, et nutikad õpikeskkonnad hõlmavad kontekstiteadlikkust, mis suudab ühendada füüsilise klassiruumi paljude virtuaalsete õpikeskkondadega. See võib pakkuda täielikku kontekstiteadlikkust, kombineerides nutikaid õpikeskkondi holistilise asjade Interneti (IOT) ja kõikjal leiduvate sensorseadmetega, nt kantavad tehnoloogiad, nagu nutikellad, ajulainete tuvastamine ja emotsioonide tuvastamine (Li et al. 2015 ; Hwang 2014 ). Täielik kontekstiteadlikkus võimaldab nutikatel õpikeskkondadel pakkuda õppijatele autentseid õpikontekste ja sujuvaid õpikogemusi, et ühendada e-õppe keskkondades erinevaid funktsioone. ( Kinshuk et al. ,2016)
Täiustatud andmetehnikate kasutamise eesmärk on saada ülevaade õppija õpikogemustest, kohandada õpetust õppija individuaalsetele vajadustele ning varustada õpikeskkond asjakohaste ja/või optimaalsete õpitingimustega (õppekava, kursuse sisu, strateegia osas). ja toetus jne) (Boulanger jt 2015 ; Kumar jt 2015a , b ). Price ( 2015 ) väitis veel, et „edukas haridusreform peaks põhinema tulevikuväljavaadetel ja peaks algusest peale hõlmama programmiandmeid korrapärastesse hindamistesse ja mõõtmistesse … edukaks hariduse ümberkujundamiseks … peab see pakkuma püsivat väärtust ja aitama kaasa õpilaste pidevale paranemisele. ( Kinshuk et al. ,2016)
Tuginedes individuaalsetele eluõppeprofiilidele ning suurandmete ja õpianalüütika tehnikatele, suudavad nutikad õpikeskkonnad täpselt ja autonoomselt analüüsida õppija õpikäitumist, et otsustada reaalajas näiteks, milliseid interaktsioone füüsilise keskkonnaga üksikutele õppijatele soovitada. ( Kinshuk et al. ,2016)
Nutikas õppetehnoloogia võib õppijaid toetada nii reaalses kui ka virtuaalses keskkonnas. Uued tehnilised uuendused võimaldavad meil nüüd tõhusalt salvestada ja analüüsida õppijate õpimustreid ja harjumusi. Tuginedes iga õppija õpiprofiilile, pakuvad need õpetajatele ja õppijatele kohandatavat ja isikupärastatud lähenemist õppimisele. Neid tehnoloogiaid kasutades võivad õpetamisviisid muutuda vastavalt õppijate vajadustele, võimaldades õpetajatel jälgida konkreetse õppija õppeprotsessi palju peenemalt. Lisaks võib õppijatele anda võimaluse valida ja kujundada oma õpiportfellid ning täita need portfellid tegelike õppimise tõenditega. ( Kinshuk et al. ,2016)
Artiklis toodud näiteid nutikates õpikeskkondades kasutatavatest uuenduslikest tehnoloogiatest tõid selguse mulle Hansu ja Mardi loengutes räägitud pööratud klassiruumist, massiivse avatud veebikursuse MOOC kontseptsioonist, mängupõhisest õppest, liitreaalsuse ja virtuaalreaalsuse võimalustest hariduses, haridusrobotite kasulikkusest kaasamisel õppeprotsessi. Uuem teadmine, mis sain oli žestipõhine õpe.
Žestipõhine õpe hõlmab õppeprotsessi žestipõhiseid tehnoloogiaid, võimaldades õppijatel osaleda virtuaalses keskkonnas, suheldes arvutitega peamiselt oma keha liigutusi ja liigutusi kasutades. Žestipõhised tehnoloogiad koosnevad erinevatest anduritest, nagu gravitatsiooniandur, infrapunasensor ja struktureeritud valguse 3D-andur, mis võimaldavad žestituvastust (kehatoimingud ja liigutused), hääletuvastust ja positsioneerimist (tegevuse kiirendus ja suunamuutused). (Kinshuk et al. ,2016)
Nutikate õpikeskkondade tulevikuperspektiividena toodi välja, et õppeprotsess on üha enam integreeritud elu igasse aspekti, sealhulgas teadlikesse, teadvustamata, tahtlike ja/või tahtmatute olukordadega (Malcolm et al. 2003 ). See eeldab kaasahaaravat, alati pidevat õppimist, mis peab toimuma loomulikult ja nii väikeste tükkidena, et igapäevaelus aktiivseks õppimiseks pole vaja praktiliselt mingit teadlikku pingutust (Mottus et al. 2015 ). Nutikad õpikeskkonnad peavad olema õppijatega niivõrd kooskõlas, et nad oleksid teadlikud igast inimese ja keskkonnaga suhtlemisest. ( Kinshuk et al. ,2016)
Kastist välja mõtlemist pakkus artiklis minu jaoks mõte muuta haridus ülemaailmseks turuks ja kontseptsioonid „ Haridus kui teenus“ ja „ Õppimine teenusena“
Uus kontseptsioon “Haridus kui teenus” on kujunemas lähenemisviisina globaalse ja avatud turu väljakutsetega toimetulemiseks. Selle lähenemisviisi haridusressursid tehakse ülemaailmsetele õppijatele hõlpsasti kättesaadavaks, pakkudes neid teenusena. Sellest vaatenurgast võib eeldada traditsioonilise hariduse organisatsioonilise struktuuri ja õpetamisprotsesside radikaalset muutmist, kus konfigureeritavad ja modulaarsed funktsionaalsed üksused tuvastatakse, jagatakse, remiksitakse, taaskasutatakse ja ümber paigutatakse, et pakkuda õppijatele parimat võimalikku õppimiskogemust. ( Kinshuk et al. ,2016)
Kui „Haridus kui teenus” lähtub organisatsioonilisest vaatenurgast, siis „Õppimine teenusena” võtab õppija vaatenurga ja arvestab õppija õpikogemusega. Keskendudes õppijakesksele õppimisele, muutub õppija teadmiste kaart rohkem ennastjuhtivaks kui õpetaja juhendatud. Nutikates õpikeskkondades oleks õppijatel erinevates õppeetappides erinevad teenuste valikud, kus neid teenuseid pakuvad erinevad haridusasutused, kas veebis või füüsiliselt. Need uued stsenaariumid “Haridus kui teenus” ja “Õppimine teenusena” pakuvad õppijatele rohkem paindlikkust kui traditsioonilised koolid. See võimaldab neil erinevaid teenuseid omas tempos koondada, mille tulemuseks on see, et õppijad järgivad erinevaid õpiteid ja lahendusi. ( Kinshuk et al. ,2016)
Artikli lõpusosas tuuakse välja, et üheks võimalikuks stsenaariumiks on juhendajate õpetamisprotsessi, õppijate õppeprotsessi, hindamise ja akrediteerimise eraldamine. Teisisõnu juhivad õppijad ise oma õppeprotsessi, valivad ise oma õpetajaid ning võtavad omal ajal ette hindamise ja akrediteerimise. See nähtus, mida võimendab tehnoloogilise arengu esile kerkimine, on loonud nutikad õpikeskkonnad, kus õppimine ja töötamine on kokku liidetud. Need keskkonnad on hariduse tuleviku võtmeks.( Kinshuk et al. ,2016)
Selle artikli lugemine pani mõistma, et tänapäeva õppija õpib tõesti igal pool. Kui palju on nutikate õpikeskkondade kasutamine õppija huve arvestav ning õppimist lihtsustav. Kuidas ka sotsiaalmeedia kasutamine on õppimisega ühildav. Tegime oma grupitöidki tihti Facebooki gruppides ja videokõnesid kasutades. Kui palju õpib lihtsalt suheldes teistega. Mulle siiski jäid veel mõned mõtted lõpuni omaks võtmata, näiteks enda hindamine, enda õpiteekonna kujundamine ja endale ise õpetaja valimine. Need on väga toredad ja uuenduslikud lähenemised, kuid mulle tunduksid need veel väljakutsena iseendale õppija rollis.
Kindlasti tulevikus arenevad nutikad õpikeskkonnad veelgi, et pakkuda õppijatele nende vajadustele, huvidele ja õppimisharjumustele vastavaid õppematerjale.
Allikas
Kinshuk, Chen, N.-S., Cheng, I.-L., & Chew, S. W. (2016). Evolution Is not enough: Revolutionizing Current Learning Environments to Smart Learning Environments. International Journal of Artificial Intelligence in Education, 26(2), 561–581. https://doi.org/10.1007/s40593-016-0108-x
Tarkus tarviline vara- tuleb auga tunnistada 