Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost.

Haridustehnoloogia ajaloost on mul vähesed teadmised. Pedagoogilise õppimise staaži aga juba 18 aastat. Seetõttu valisin ülesande täitmise lugemismaterjaliks Andersoni ja Droni artikli “Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning”(2011). Artikli lugemisel pidin tõdema, et kõiki neid kolme põlvkonna pedagoogika tehnoloogiat olen ühel või teisel viisil ka ise kogenud. Kuigi kaugõppe/sessioonõppe kogemus on mul esmakordne.

Artikkel määratleb ja uurib kolme põlvkonna kaugõppe pedagoogikat. Erinevalt varasematest kaugõppe liigitustest, mis põhinesid kasutataval tehnoloogial, keskendub see analüüs pedagoogikale, mis määratleb õppimiskogemused õppekava kujunduses. Kognitiiv-käitumusliku, sotsiaal-konstruktiivistliku ja konnektivistliku pedagoogia kolme põlvkonda uuritakse, kasutades tuntud “kogukonna uurimise” mudelit (Garrison, Anderson ja Archer, 2000), mis keskendub sotsiaalsele, kognitiivsele ja õpetamise kohalolekule. Kuigi seda pedagoogikate liigitust saaks rakendada ka ülikoolis kohapeal toimuvas hariduses, muudab vajadus ja praktika avatuse ja selguse järele kaugõppes sisu ja protsessi eriti oluliseks.

Esimese põlvkonna kaugõppe tehnoloogia oli postiga kirjavahetus. Sellele järgnes teine põlvkond, mille määratlesid televiisori, raadio ja filmide tootmise massimeedia. Kolmanda põlvkonna kaugõpe tõi sisse interaktiivsed tehnoloogiad: kõigepealt audio, seejärel tekst, video ja seejärel veeb ning immersiivsed konverentsid.

Tundsin ära need põlvkondade tehnoloogiad oma varasemates õppimiskogemustes. Tegin oma esimese e-posti aadressi hot.ee keskkonda 4.-5. klassis, kuid kui 10. klassis sisseastumiskatsed toimusid, siis dokumendid tuli kooli edastada endiselt kohaleviimisega või tavalise postiga saates. Mäletan hästi, kui põhikooli lõpuklassides ilmus klassiruumi televiisor ja videomängija ning VHS kassettide pealt näidati esimesi loodusfilme ning muid õppefilme. Kuidas ühiskonnaõpetuses kuulasime raadiost poliitilisi arutelusid. Gümnaasiumis kasutati juba audiot,videot ja tekste arvutis ning otsingumootoreid internetis. Tundub, et ülikoolis saan kogeda juba neljanda põlvkonna tehnoloogiaid.

Artiklis toodi välja, et kognitiiv-käitumuslike õppemudelite puhul luuakse kognitiivne kohalolek struktureeritud protsesside kaudu, kus õppijate huvi äratatakse, neid juhitakse üldiste ja konkreetsete ülekaalukate põhimõtete näidete abil ja seejärel testitakse ja tugevdatakse nende teadmiste omandamiseks. Kognitiivse-käitumusliku kaugõppe põlvkonda iseloomustas kõige enam sotsiaalse kohaloleku täielik puudumine. Õppimist peeti individuaalseks protsessiks, seetõttu ei olnud oluline, kas keegi luges raamatut, vaatas filmi või suhtles arvutipõhise õppeprogrammiga üksi või koos teiste õppijatega.

Õpetaja rolli ja tähtsuse vähendamine süvendas traditsiooniliste haridustöötajate vastumeelsust kognitiiv-käitumusliku kaugõppe mudeli vastu ja tõi kaasa vajaduse luua ühe moodusega asutused, mis suudaksid arendada haridusmudeleid, mis oleksid vabad vanemate klassiruumipõhise ja õpetaja juhitud hariduse mudelite piirangutest.

Seetõttu sotsiaal-konstruktivistlik pedagoogika tunnistab teadmiste sotsiaalset olemust ja nende loomist individuaalsete õppijate meeles. Õpetajad ei edasta lihtsalt teadmisi, mida õppijad passiivselt tarbivad; pigem konstrueerib iga õppija vahendid, mille abil uusi teadmisi nii loob kui ka olemasolevate teadmistega integreerib.

Nagu Greenhow, Robelia ja Hughes (2009) ja teised on väitnud, asub õppimine kontekstides ja suhetes, mitte ainult individuaalsete inimeste mõtetes. Kontrolli asukoht sotsiaals-konstruktivistlikus süsteemis nihkub natuke õpetaja poole, kes muutub pigem juhendajaks kui instruktoriks, kuid kes võtab enda peale kriitilise rolli õppetegevuste kujundamisel ja struktuuri kavandamisel, kus need tegevused toimuvad.

Konstruktivistid rõhutavad teadmiste individuaalse tähenduse tähtsust. Seega asub kognitiivne kohalolek võimalikult autentses kontekstis, mis sobib hästi kaugõppega, mis suuremas osas toimub töökohas ja teistes reaalmaailma kontekstides väljaspool formaalseid klassiruume. Kognitiivne kohalolek eeldab ka, et õppijad osalevad aktiivselt ning suhtlemine eakaaslastega on ehk kõige kulutõhusam viis kognitiivse kohaloleku toetamiseks (ilma kõrgete simulatsioonide, arvutipõhise õppeprogrammeerimise või meediatootmise kuludeta). Konstruktivistide jaoks äratab kognitiivne kohalolek ka inimese võime kasutada rollimudelit (Bandura, 1977), jäljendust (Warnick, 2008) ja dialoogilist uurimist (Wegerif, 2007).

Kanuka ja Anderson (1999) väitsid, et konstruktiivsetes kaugõppe režiimides on “õpetaja teejuht, abistaja ja partner, kus sisu on õppimisprotsessis teisese tähtsusega; teadmiste allikas peitub peamiselt kogemustes.” Selle kriitilise rolli arvesse võttes võib näha õpetamise kohaloleku tähtsust konstruktiivsetes mudelites. Õpetamise kohalolek ulatub kaugemale õppimise hõlbustamisest, ulatudes haridusalaste sekkumiste valimiseni ja konstrueerimiseni ning otseõppe pakkumiseni vajaduse korral.

Seega keskendub konstruktiivsete pedagoogiliste mudelite õpetamise kohalolek juhendamisele ja autentsetes kontekstides tehtavate autentsete ülesannete hindamisele.

Kolmas põlvkond kaugõppe pedagoogikat tekkis hiljuti ja seda tuntakse kui konnektivism. Kanadalased George Siemens (Siemens, 2005a, 2005b, 2007) ja Stephen Downes (2007) on kirjutanud määratlevad konnektivistlikud artiklid, väites, et õppimine on protsess, kus luuakse teabe, kontaktide ja ressursside võrgustikke, mida rakendatakse reaalsetele probleemidele. Konnektivism arenes võrgustikulise ajastu informatsiooniajastul (Castells, 1996) ja eeldab võrgustikutehnoloogiate ulatuslikku kättesaadavust. Konnektivistlik õppimine keskendub võrgustikühenduste loomisele ja hoidmisele, mis on piisavalt kaasaegsed ja paindlikud, et neid saaks rakendada olemasolevatele ja esilekerkivatele probleemidele. Konnektivism eeldab ka, et teave on rikkalik ja et õppija roll ei ole mitte kõike meelde jätta või isegi kõike mõista, vaid omada võimet leida ja rakendada teadmisi siis ja seal, kus neid vajatakse. Konnektivism eeldab, et palju vaimset töötlemist ja probleemide lahendamist saab ja tuleks masinatele üle kanda, mis viib Siemensi (2005) vastuolulise väitele, et “õpe võib eksisteerida mitte-inimlike seadmete juuresolekul.”

Konnektivistlik kognitiivne kohalolek algab eeldusega, et õppijatel on juurdepääs võimsatele võrgustikele ja sama oluline on see, et nad on kirjaoskajad ja enesekindlad piisavalt, et neid võrke kasutada õppeülesannete täitmisel. Seega hõlmab konnektivistliku hariduse esimene ülesanne õpilaste tutvustamist võrkudele ja võimaluste pakkumist neile, et nad omandaksid võrgupõhiste kognitiivsete oskuste ja nende enda võrgu kujundamise protsessi osas eneseefektiivsuse tunde. Seega liigub kaugõppe suhtlus kaugemale individuaalsetest konsultatsioonidest õppejõududega ja kaugõppe konstruktiivsete pedagoogiatega seotud õppekorraldussüsteemide grupiinteraktsioonidest ja piirangutest. Kognitiivne kohalolek rikastatakse võrgustiku interaktsioonidega, kus vilistlased, praktiseerivad spetsialistid ja teised õpetajad saavad jälgida, kommenteerida ja panustada konnektivistlikku õppimisse.

Kaugõpe on arenenud läbi paljude tehnoloogiate ja vähemalt kolme pedagoogika põlvkonna, nagu selles artiklis kirjeldatud. Ükski põlvkond ei ole pakkunud kõiki vastuseid, ja igaüks neist on ehitanud oma eelkäijate poolt pakutud alustele, mitte ei asenda varem olemas olnud prototüüpi (Ireland, 2007).

Artiklis järeldatakse, et kvaliteetne kaugõpe kasutab kõiki kolme põlvkonda vastavalt õppesisule, kontekstile ja õppimisootustele. Olen selle väitega nõus.

Kokkuvõtteks võib öelda, kui algul tundus, et haridustehnoloogia ajaloost ei tea ma suurt midagi. Siis artikli lugemine pani mind mõistma, et tänu oma vanusele olen kasvanud koos tehnoloogia arenguga ja kõiki kolme põlvkonna õppimismudeleid kogeda saanud. Ning ootan põnevusega, milliseid tehnoloogiaid kasutatakse järgnevate põlvkondade poolt. Mida kõike mina veel õppida ja õpetada saan. Milliseks kujuneb minu enda kaugõppe kogemus.

PS! Näen põlvkondade muutusi oma perekonnas, kui mina õpin haridustehnoloogia ja tehnoloogia ajalugu ülikoolis, siis minu laps õpib seda juba kolmandas klassis.

Kiveste ja Künnapas (2013)

Kasutatud allikad :

Anderson, T., & Dron, J. (2011). Three Generations of Distance Education Pedagogy. The International Review of Research in Open and Distance Learning, 12(3), 80–97. https://doi.org/10.19173/irrodl.v12i3.890

Kiveste, T., Künnapas E. (2013) Ilus emakeel. 3. klassi eesti keele õpik 1.osa. Tallinn: Koolibri.